Pärnu Kammerkoori esimene välisreis Saksamaale Zwickau linna neljandale Rahvusvahelisele Robert Schumann’i nimelisele koorifestivalile. (Tõnis)
Läks aega mis läks ja jamati mis jamati, aga 2002.a. kevadel alustas vastne Pärnu Kammerkoor oma esimest välisreisi ning seda kohe koorifestivalile. Taas käis palavikuline laulukoosseisu moodustamine, sest kuigi koorilauljate nimekiri oli pikk, tekkis lauluhäälte tasakaalu seadmisega raskusi. Kellel polnud võimalik sõita pere-, kooli- või tööasjade tõttu, kellel aga finantsprobleemid, sest tänapäeva arvestataval koorilauljal peab lisaks heale lauluhäälele ka mitte just väike rahakott olema. Lõpuks koosseis siiski kokku saadi ning pärast kokkulaulmisi ning kõiksuguseid orgunne võidi teele asuda.
15.05.2002.a. varahommikul asusid siis 24 lauljat ja dirigent Ave Sopp Pärnu teatriplatsilt bussiga teele. Logistame mööda ülessongitud Via Balticat Ikla poole. Kevad on tänavu varajane ja erakordselt kuiv. Kell 8 oleme Iklas ning kella 11 ajal Läti-Leedu piiril. Seal kohtume Endla segakoori rahvaga, kellel on meiega sama eesmärk ja sihtkoht, kuigi nemad ei osale mitte preztiisikas kammerkooride grupis, nagu meie, vaid rahvakooride kategoorias. Poola piirile jõuame kella 16 paiku ning paar tundi hiljem siseneme sellesse suurde halli riiki, mida kiiresti Euroopasse tõttav eestlane peab võtma kui paratamatust. Teede olukord pole siin kiita. Aeg bussis möödub videot vaadates, mängides, lobisedes või tukkudes. Hämaras jõuame Varssavi äärelinna Kobylka’sse. Siin ühes 80.ndate aastate kolmekorruselises kesises ehitises, mis kannab nime “Hotel Przybyszowka”, asubki meie öömaja. Pärast tubadesse majutamist ja väikest elevust laotame oma väsinud kered asemetele ja vajume sügavasse unne.
16.05.2002 hommikul saame hotelli poolt kehakinnitust ning tassitäie räigelt kanget kohvi. Järgmised paar tundi mööduvad Varssavi äärelinna hommikustes liiklusummikutes ning siis suundume Wroclawi poole. Üksluise teekonna mitmekesistamiseks korraldame Osjakow’i peatuses tobeda teatevõistluse, mis paneb rahval vere liikuma. Kella 15 paiku saabume Wroclaw’i, mis on enne sõda tõenäoliselt ilus linn olnud. Edasi viib meid künklik plaattee Saksamaa poole. Hiljem muutub tee kitsaks ja käänuliseks ning maastik künklikumaks ja kevadiselt värskemaks. Piiri lähistel tekib tee kõrvale palju handwerk töötubasid, kust Saksa ja Austria koduperenaised odavaid aiapäkapikke ja muud taolist ostmas käivad. Piiril kontrollib poolakas meie passides sissesõidutempleid ning on viisakam kui tema ametivennad Leedu piiril. Kell 18 tervitab Saksamaa meid kollaste rapsipõldude ja korraliku autobahn’iga. Ludwigsdorf’i kiirtee ümbrus on ilus ja korras, aga jätab steriilse ja joonlauamaitselise mulje. Kihutame edasi ja meist omakorda kihutatakse mööda, sest kiirusepiiranguid taolistel teedel ei ole. Märkamatult möödume Dresdenist ja Chemnitz’ist, jõudes Saksi liidumaa lääneossa ning asume ekslema-otsima oma reisi sihtkohta. Eckersbach’i juures juhtume nägema tuttuut Volkswagen’i tehast, märki Lääne-Saksa investeeringutest osside maale. Kell 21 jõuame väikesesse Meerane linna, mille väikehotellidest leiame oma majutuspaigad. Asula paistab olevat vana linnaks kasvanud tööstuskeskus, mis on ka paremaid päevi näinud. Zwickausse jääb siit 16 km.
17.05.2002 hommikul ootavad meid ebaeurolikult rikas hommikusöök ning lahkelt naeratav majapidajanna. Kuna hotelli nimi on Annet Hotell, siis hakkame seda toredat tädi Anett’iks hüüdma. Tärkava päeva palavuses sõidame Zwickau’sse. Festivali asupaigaks on valitud kontserdi- ja ballisaal nimega Neue Welt. Mitmel päeval astub siin eri gruppides lavale ca 30 koori 15 riigist. Saal on hea akustikaga ja shikk, kus tooni annavad punasest riidest toolid, lage toetavad kujud ning lühtrid. Lavaproovi järgset aega veedame kõrvalasuvas pargis ning siis on zürii meid nõus esmamulje saamiseks üle kuulama. Zürii liikmeskonda kuuluvad kaks sakslast, ungarlane, rootslane ja venelane. Nende hinnangul laulda me oskame, aga oleme eestlaslikult tuimalt ja hingestatusest jäävat puudu. Lõunaeelse poolteisetunnilise pausi saadab enamik meist mööda lähedal asuvas automuuseumis. 1904.a. lõi August Horch siin autotehase, mis hakkas valmistama legendaarseid “Horch”i sõidu-, veo- ja sportautosid ning mootoreid. 1909.aastast hakati siin tootma ka Audi’sid. Pärast sõda ning sotsialismi viljastatavates tingimustes toodeti siin aga IFA-sid ning tehnikanähtust, mida Trabant’iks kutsutakse. Praeguse tehnikamuuseumi eksponaatidekogu on huvitav ja rikkalik.
Pärastlõunal võtame ette pooletunnise jalgsimatka kesklinna, et tutvuda hussiitide sõja aegse linnamüüri ja püssirohutorniga, või siis raekojaplatsi, St. Maria toomkirikut jms. Märgata võib, et sarnaselt teistele Saksamaa tööstuslinnadele on ka Zwickau viimase sõja ajal saanud pommirünnakutes palju kannatada ja vanad ning uued majad asuvad ebasobivalt kõrvuti. Raekoja platsil on käimas parajasti turg, kus mustaverd rahvas oma kaupa müüb. Ebasaksalik pilt. Linna kuulsaimatest kodanikest on meile teada usutegelane ja reformaator Thomas Münster ning helilooja Robert Schumann. Robert Schumann Hausis sooritame oma pärastlõunase lauluproovi ning sammume siis tagasi kontserdipaika. Täna meil konkursil osaleda ei tule, kuid pärast õhtusööki tuleb sõita Werdau linna kontserti andma. Esinemine leiab aset sealses vanas uhkes ja auväärses raekojahoones. Peale meie laulavad linnakodanikele veel teisedki esinejad. Ukraina laste repertuaar kujutab endast kirikumuusika ja nõukogude klassika segu. Portugali lauljad esitavad spirituaale, millel on veider aksent ja tämber. Siis ilmuvad kurat teab kust Taskendi Ülikooli Kammerkoori lauljad oma repertuaariga ja kontsert tõotab venida pikaks. Pärast oma etteastet lahkume sellelt veidralt ürituselt ning hotelli jõudes veedame sooja kevadõhtu vaikses väliõllekas lõõgastudes.
18.05.2002 on konkursipäev. Enesetunne hommikul pole just värske, aga tubli söök ja lahke perenaine parandavad tuju. Hommikune lauluproov tuleb hästi välja ja ega see endeliselt head tähenda. Riietame end rahvariietesse ja sõidame konkursipaika. Vaatamata sellele, et Endla koor meile elavalt aplodeerib, annavad laval tunda ebakindlus ning vähene kokkulaulmine. Närv vedas meist paljusid alt. Pärast oma konkursietteastet vahetame bussis riided ja kuulame pisut ka teisi esinejaid. Söönud lõunalauas oma keemiamaitselise eurolõuna koguneme bussi ja uurime kesklinna infopunktist umbsakslastest näitsikutelt infot ümbruskonna vaatamisväärsuste kohta. Olles viimaste asukohad lõpuks väljapinninud asume otsima linnast 20-30 km eemal asuvat Blankenhain’i lossi. Pärast mõningast teel ekslemist jõuame sihtpunkti. Kunagises Blankenhaimi rüütlimõisas asub praegu suur põllumajandusmuuseum, kus on palju vanu põllutööriistu ja masinaid ning majapidamishooneid koos kaadervärgi ja sisustusega. Lisaks lossile jääb meelde veel vana sammaste ja võlvlagedega uhke loomalaut. Meie palavusest väsinud kehad leiavad puhkust paisjärve äärses kutsarimaja kohvikus ja õlletoas. Päriselt värskendada saab end aga tagasiteel Niederalbertsdorf’i tasulises puhkerannas, kus 20 kraadises vees mõned agaramad meist oma suplushooaja avasid. Zwickau’sse tagasijõudnuna sööme oma õhtusöögi, joome Wirtshaus’is mõned õlled ja ootame õhtust kontserti. Kontserdi eel sebib maja ümber palju rahvast kõikjalt maailma eri paigust. Teiste seas püüavad pilku mõned nooblit ülikonda ja kikilipsu kandvad ameerika kooripoisid, kellel nokamütsid tagurpidi peas. Kontserdil astuvad lavale igast võistlusgrupist väljavalitud koorid. Meie grupis konkureeris seitse koori ning meie jäime kuulajate rolli. Mõnes grupis oli olnud vaid kaks konkurenti. Kontserdil esineb lauljaid Saksamaalt, Venemaalt, Rootsist, LAV-ist, USA-st, Lätist jm. Sellest tulenevalt võib kogu üritust nimetada üldnimega “maailma rahvaste laule”, kus tase ulatub varjatud proffessionaalsusest keskpärasuseni. Osa muusikutest on siin kindlasti “pearahakütid”, kes konkursilt konkursile käivad ja preemiarahasid kokku korjavad. Samas on ka tõsimeelseid harrastajaid, kellele laulmine on hobiks. Baltlastel ja venelastel jääb esinedes puudu teatraalsusest, ilma milleta publikut ja züriid ei löö.
Tänase hilisõhtu oma majutuslinnas veedame tantsuõhtul hotelli lähedal asuvas kohvikus. Traditsiooniliselt ei saa eestlased end alguses vedama ning lõpuks on kohalikud bürgerid nurka istuma surutud ning meie rahvas möllab tantsuplatsil. Pidu lõpeb kella 2-3 ajal spontaanse kontsertiga öisel linnatänaval ja hotellis.
19.05.2002 hommikul tibutab vihma ja leitsakust pole jälgegi. Kell 10 toimub Neue Welt’is festivali pidulik lõpetamine ja kooride paika panemine. Alustuseks peetakse kõnesid ja laulavad taas parimad koorid. Seejärel hakatakse vastavalt kogutud punktide arvule jagama pronks-, hõbe- või kulddiplomeid. Meie saame oma C2 kategoorias 17,67 punktiga VII hõbekategooria. Meid edestavad paar taani koori ning sakslaste segasekstett, mis repertuaarilt ja teatraalsuselt võiks RAM’i Kuningliku Kvinteti’ga konkureerida. Lihtsad harrastajad nad küll ei ole. Kokkuvõttes toodi kõige rohkem esile ameerika koore ja saksa kvintette ning peapreemiad läksidki neile. Enim eriauhindu said vene koorid.
Ave hinnangu põhjal võime siiski rahule jääda, sest me ei laulnud alla oma hetkevõimete. Osalesime oma mitte kõige parema koosseisuga ning vähese kokkulaulmisega raskes kategoorias. Meie rõõmuks märkis zürii ühekordse stipendiumi näol ära meie dirigendi töö ning seega saab Ave oma meisterlikkust 2003.a. mõnel dirigendikursusel täiendada.
Pärast ürituse lõppu veedame oma poolteist tundi pühapäevaselt tühjas ning vihmases kesklinnas ja seejärel osaleme festivali workshop’is. Meiega teeb tööd rootsi dirigent Christian Ljunggren ning proovilauluks on E.Griegi “Hvad est Du dog skjon”. Pärast tunniajalist tööd on meil taas vaba aeg ning võtame ette bussiekskursiooni Hartensteini lossi. Kahjuks on meie saabumisel loss just suletud ning aega teeme parajaks sihitu ringilonkimisega ümbruskonnas. Kell 19 sööme Zwickaus oma viimase õhtusöögi ning hakkame Meerane’s mööda saatma siinset viimast õhtut. Taas leiame end nurgapealsest kohvikust ning pidu ei tule eilsest kehvem.
20.05.2002 päikesepaistelisel hommikul sööme hommikueine, laulame tänutäheks lahkele perenaisele ning asume Dresdeni poole teele. Rahvas on kuidagi jutukas ja lauluhimuline. 19 ja 20.juunil peavad sakslased suvistepühi. Siin riigis on see nii suur püha, et tuulegeneraatoridki põllul ei tööta. Kell 11 oleme Dresdenist 10 km eemal mingi ETAP süsteemi hotellis, kus seame end sisse. Seejärel sõidame külastama Dresdenit. Üle poole miljonilise elanikkonnaga vana Saksimaa pealinn asub Elbe kaldal aastast 1216. Teda teatakse kui tähtsat hariduse ja täppistööstuse keskust ning transpordisõlme. Eelkõige siiski on linn üle maailma tuntud ajaloo, arhidektuuri ja kunstikeskusena. Sätime meiegi oma bussi Carolebrücke silla lähedal asuvasse parklasse ning asume rahvast tulvil tänavail trügima Theaterplaz’il asuva i-punkti poole, kus kell 13 ootab meid giid Udo. Esmalt viib see tudeng meid vaatama saksa baroki meistriteost – Zwinger’i arhidektuuriansamblit. See kompleks on ehitatud aastatel 1711-22 Saksi kuurvürsti ning Poola kuninga August Tugeva (1670-1733) tahtel ning arhidekt Pöppelmann’i projektide põhjal. Alustame ekskursiooniringi Kroonivärava juurest, uudistades jalutame õuel lillepeenarde ja purskkaevude vahel ning tõuseme siis valligaleriile. Ajapuudusel ei jõua me külastada portselani-, relva- ega teadusinstrumentide muuseume. Samuti jääb teiseks korraks 19.saj. ehitatud Maaligalerii’s asuva maailmakuulsa kunstikogu imetlemine. Edasi jõuame Teatriplatsile, kust kuningas Johan’i ratsakuju juurest heidame pilgu Ooperiteatrile (1838-41), Õukonnakirikule (1738-55) ning paleele (16.saj). Siis sammume Lossiplatsile ning silmitseme katoliiklikku Õukonnakirikut seestpoolt. Muu hulgas on seal ära märgitud linna häving 13-14.veebruaril 1945.a., kui brittide ja jänkide lennuvägi Dresdeni maatasa pommitas. Pärast sõda kaaluti varemeis Dresdeni linna uuesti mujale ümber ehitamist, kuid vana rajati siiski uuesti üles ning taastati mis võimalik oli. Lossiplatsi kõrval asub kitsal Augustusstrasse tänaval vürstide galerii. Aastatel 1873-76 loodi 24000 meisseniportselanist tahvli abil 102m pikkune mosaiikpannoo, millel on kujutletud Wettin’i dünastia vürste ja valitsejaid läbi aastasadade. Läbinud galerii jõuame Frauenkirche varemete juurde. Protestantlik kirik ehitati linnarahva poolt 1726-43.a. vastukaaluks valitsejate katolikule usule. Uhke ehitis hävis eespool mainitud 1945.a. pommirünnaku ajal ning varemeid hoiti seejärel kui selle sündmuse mälestusmemoriaali. Iga aasta 13.veebruaril mälestavad dresdenlased siin küünalde asetamisega 35000 pommirünnakus hukkunut. Pärast Saksamaa taasühinemist otsustati prügimäe sarnaseks muutunud ahervare südalinnas ennistada. Ülesehitustööd on planeeritud lõpetada 2006. aastal, mil usu-ja kontserdikeskus peaks oma endises hiilguses taas särama. Taastamisel kasutatakse ka sõjast säilinud vanu ehitusdetaile. Jõudnuna ekskursioonil Elbe kaldapealsele on meie rahvas väsinud ning tüdinud ja nõuab mõnd soodsat sööma-jooma kohta. Giid viibki grupi söömakohta Wilsdruffer’i tänaval, kus saadaval 1,9 eurone õlu, verivorst, snitsel ja lõhepraad. Kuuldavasti olevat pärast euro tulekut paljude idasakslaste elujärg halvenenud. Kui lääne pool on töötus 5%, siis idas on see 20%. Ainuüksi riided ja jalanõud kallinesid euro saabumisel kaks korda ning seljaskantav leitakse nüüd enamasti second-hand kauplustest. Meie sõime kõhu uhkesti täis ning pärast seda suundusime linna kuni kella 20-ni omal käel avastama. Pärastine ülejäänud õhtu möödub meil ETAP hotellis ja selle lähedal asuvas kõrtsis.
21.05.2002 hommikul ärkame oma uue ajastu järgi ehitatud öömajas. Koridoride ja tubade sisustamisel on siin mugavuse ja ökonoomsuse tasakaal täpselt väljarehkendatult. Einelaud on nagu kosmoselaevas, kus nii vorst, või, juust kui ka moos on plastmasstopsidesse topitud. Ainus pakendamata söögiaine on leib. Vaatamata harjumatusele ei saa me hoone ebainimlikkuse üle kurta. Pärast ööbimispaigast lahkumist ründame toidukraami ostmise eesmärgil ühte ALDI keti kauplust ning hulgume hiiglaslikus aia-ja kodukaubakeskuses. Lõpuks pääseme sellest kaubandusmonstrumist ja oleme kell 12 Poola piiril. Pärast tunniajalist viivitust jätkame siit sõitu juba kitsastel ja rekkasid täiskiilutud Poola maanteedel. Päevasel ajal on meie rahvas apaatne, õhtu eel toimub siiski elavnemine. Vaadatakse videot ning lõpuks võetakse kitarrgi välja. Kella 23 paiku eksleme Varssavi lähistel pimeduses, kuni oma öömaja Kobylka’s ülesse leiame. Magama siiski ei minda, vaid juuakse oma viimaseid napse ja suheldakse vabalt. Viimane reisiöö jääb lühikeseks.
22.05.2002 hommikul loksub taas meie unine koorirahvas bussis kodu poole. Pärast Poola-Leedu piiri ületamist pöörab üks jobu valgevenelane Mariampole äärelinnas oma Mazda meie bussile ette ning toimub kokkupõrge. Suurt kahju ei tekkinud, kuid intsident tuleb politseijaoskonnas siiski fikseerida. Ootamatut seisakut ära kasutades teeme linnas sisseoste ning korraldame sõiduteeäärsel muruplatsil vägeva pikniku. Võtame napsi ning ajame head ja paremat näost sisse, tähistades ühtlasi Liina sünnipäeva ning täname koori presidenti ja dirigenti. Tore üritus kukkus välja. Kell 17 sõidame edasi ning 21.30 ületame Läti piiri. Läbinud hämaruses edukalt Läti Vabariigi jõuame 23.05.2002 esimestel tundidel Iklasse. Üle tüki aja on väljas taas jahe ning võsastikus laulab ööbik. Pärnusse saabume kella 2 paiku ning jaotume kodudesse laialt.
Kokkuvõttes olid koorielu arendamise seisukohalt nii konkurss kui ka reis väga tähtsad. Saime teada, milline on meie hetketase koorilaulumaastikul ning millises suunas on meil edasi areneda. Reis lähendas laulurahvast, sest rutiinsete proovide käigus jääb kaaslauljaga suhtlemine ning tema tundma õppimine napiks. Suur tänu organiseerijaile ning aitähh osalejatele.
