Ploomiküpsised Moonika Friedeli tütar Ani järgi

Kulla laulurahvas,

meest sõnast -- naist sõnast-- härga ka sõnast (retsepti lugege ridade vahelt ja seest)

Lugu sellest, kuis Moonika, Friedeli tütar Ani ploomidest küpsiseid tegi (lugu tugineb elul enesel, nimesid ei ole muudetud)

Kui õhtul hilja on väljas juba pime ja väikesed lapsed kõik magavad juba ning autod ei teegi enam tuuttuuttuut akna all ning neid nähakse sootuks unes- ühtlasi on kuulda kabmrikeses ka kõiksugused helid ja helinad, ka need, mis hinge sees helisevad. ka väikeste veinikärbeste hordide pinin on kuulda kööginurgast raali veereni. See on see aeg, mil tahetakse takistada veinikärbeste populatsiooni kasvu ning parim võimalik lahendus on nende toidubaasi hävitamine.

Eeldused ploomikoogi küpsetamiseks on muidugi, et üle-eelmisel päeval on käinud külas vanemad maalt, kes on toonud kaasa mihklipäevaks teise ilma saadetud oina, pool siga, kaks kana, kilo taluvõid ja teise koort, kolm latti suitsuvorsti, kuus kasti õunu, 2 kasti tomateid, ühe suurema põlletäie ube ja nii suure ämbriga ploome, et eite-taati kahekesi seda trepist üles tassisivad.. nojah, heaad lõppu tõotav algus on igatahes juba loodud-- on ploomid ja rätiku alla pugevad tigedad veinikärbsed ja otseloomulikult tahe teha head ja päästa maailma.

Aktsiooniks vähenda veinikärbeste populatsiooni toidubaasi hävitamise läbi tarvis on
200 grammi margariini (see on ju ikka kapis varuks, mine tea, millal uksi vaja õlitada)ja 1 muna (aa neid tõid vanemad ka oma 30 tk)4 spl suhkrut (see on riiulis, kõik, mis veiniajamisest eelmisel aastal üle jäi) no ja täidetud on ka see eeldus, et õhta oli saunas käidud ning leiliruum veel leige. Ma kobisin kogu täiega lava alumisele tuhvile ja ajasin kogu selle kraami omavahel segamini, nii et vaht oli.

Kui vaht sai vahust vahusem, tahtis ta enda manu nii palju jahu saada (oli seda oma topsikese jagu ja natuke peale ka), et taina moodi asi tekiks, mida panni peale laiali lükata/tõmmata/tõugata/rullida aitab (nii nad Läänemaal kõik ütlevad, et aitab seda ja teist, isegi supp pidi süüa aitama) - aaa see suur, et 1 tl küpsetamise pulbrit ka jahusse oli vaja segada segada, aga mul seda käepärast võtta ei põlnd mitte, surasin sutsukese söögisoodat kogu täiega sisse- ilus oli, kui kihistas teine, kohe tuli meelde, miks vene keeles hihikõvat üteldakse, kui on nagu itsitamise moodi või nii)
no jah ja siis see tainas sinna pannile kukkus ja rullus ja ahju lükati (sooja oli tolleks hetkeks nii palju, et maru palav oli, ahi arvas, et on ca 250 kraadi, aga ega ta täpselt ei tea, ta natuke vana juba, kipub numbritega vussi minema).
ja vaat need nipid, kuidas võidelda veinikärbestega ja kuidas kivisid ploomide sees päästa- vaat sellest ajalugu vaikib-ütleme vaid nõndapalju, et selleks hetkeks oli teed rummi sees vähem kui rummi tee sees ja mett oli küll ja rohkem- hirmust tore oli.

Siis kui ahjust juba natuke aurusid auras, oligi mu meelest õige aeg uks avada ja vaadata, kas põleb- et kui ei põle, siis nagu ikka tavaliselt, rabatakse kogu plaat ahjust välja ja loodetakse, et järgmisel korral kui uks avatakse, ka veel ei põleks.see on kõigil ju meeles, et see on saladus, kuidas kive ploomidest päästetakse ja saladust ma oskan juba pidada.
ja soovitan soojalt-ploomid,millest kivid on päästetud, võiks vahepeal lihtsalt rahulikult olla- ärge segage- nad vajavad rahu, see on ikkagi ju valuline protsess, olla esmalt üks ja saada seejärel kolmeks-kes teavad, need teavad, kes ei tea, küll saavad teada.
ja fariinisuhkur, kaneel, vaniljeruhkur neid on ka tore kodus riiulist leida
neist on väegagi tore teha oma poole kruusi jagu segu nr 7 (ehk siis 6 spl suhkrut pool spl kaneeli ja pool spl vaniljesuhkrut)ja laotada ühtlaselt taignale, mis peaks nii soe olema, et sulatab ise segu- vapustavalt vahva- no ja kui ei sulata, siis on ka vahva, fariinsuhkur igatahes väänleb ka niisama, ilma soojata, antagu vaid ruumi ja õhku
ja kui segu nr 7 on taignal, panin ma rahus olnud ploomid vastavalt loomingulisuse astmele taigna peale, selg taeva poole, sest rahu vajav ploom ei pea mitte kõht õieli kuumusesse suunduma.
ja vaat, see, mis edasi tuli, see oli kõik juba kui muinasjutus
istusin mina rahulikult raali taga ja tõlkisin emakeelt välismaakeelde, sest on ju ka neid, kes me kaunist keelest osa saada soovivad, kuid abikätt seks otstarbeks vajavad- no ma ju ikkka siis meeleldi aitan, eriti just öösiti, siis on tähed valgustamas ja mida enamat on ühele tõlkijale vaja kui valgustust aga egas see, et valgustus silmipimestav on, ei tähenda, et nina kinni oleks- kõrbelõhna ikka tunneb meetrite tagant ära- järneb söös ahju suunas, pilk kohale, kus olid varem pajalapid- ei neid pole seal ja seal ka pole, ok, las jääda, võtan rätiku, aih, kuum,rsk, vägaliigakuum, must äär, ei, kole, appi, käsi haarab esimese pudeli järele, kus vedelik sees, kallab natukeliigaküpsenud rahuvajavatele ploomidele jahutuseks peale ja nina üllatub imetabasest mandlilõhnast- oo jaa- see on ju vana teatud tõde, et peaaegu põlevat kooki kustutatakse ikka amaretolikööriga ja nii ta jääb ka tulevikus, arvaku päästeamet sellest kõike, mida ta arvab.
edasist väga ei mäletata, on neid, kes väidavad, et olla und nähtud, mina seda salgan- liiga ilus oli kõik, et seda uneks nimetada
noor hommik tuli igatahes jooksujalu... ning natuke nukrast koogist said mängleva kerguse ja piparkoogivormide osava kasutamise abil üliõnnelikud küpsised, selleks hetkeks kui küpsised õnnelikesse kõhtudesse jõuavad, on veinikärbsed rändritsikate parvedega ühinenud, mihklipäev peaaegu et uksest sees, vihm juba kolmandat päeva ja teadmine, et sel aastal tuleb sügis teisiti - varjude mäng keerleb täiskuu kumas.

Loo lõpp!

Kui enne ei näe, siis ärgmine kord ja unes igatahes!

Moonika